KE Maalilaager - Tule maalima!

«Kas me oleme nüüd naivistid?» küsib heledajuukseline naine. Vastuseks on kuulda vaid kahinat, mida tekitab teiste joonistajate söejuppide nühkimine vastu paberit.

Loominguliselt vaba ja boheemliku olekuga maalilaagris osalejad saavad kokku Käsmus, otse veepiiril asuvas majakeses. Ajakirja Kultuur ja Elu korraldatud laagri juhendajad Hille Karm ja Taavi Alas ei kuluta aega pidulikule sissejuhatusele, vaid räägivad, mis neil joonistamishuvilistega plaanis on. Kõigepealt tuleb tükikese joonistussöega pruunile paberile jäädvustada üks meelepärane detail, meeleolu või motiiv meremuuseumi juurest. Tosinkond õrnema soo esindajat kuulavad vaikides, näitamata välja ühtegi emotsiooni. Mõned lapsed, kes laagrisse kaasa võetud, sosistavad midagi emadega.

Vantsinud mööda kitsast külatänavat pidi meremuuseumi juurde, joonistusalus kaenla all, tuleb leida see imeline miski, mida joonistada. Juhendajad soovitavad mitte harrastada niinimetatud fotorealismi, sest olulised pole pisidetailid, vaid isikupärasel moel loodud üldmulje. Inspiratsiooniks on laual raamatud kuulsate tööde reprodega. Hille toob näiteks kunstniku-arhitekti Friedensreich Hundertwasseri kuulsa kirju maja Viinis, mille iga aken on ise värvi ja seinad kohati lainetavad. Kuuleme, et meil tasub joonistada läbi oma «kiiksu».

Lasen pilgul ringi uidata. Näen, et paljude näol on nõutu ilme. Ehk jäädvustada see põrandapruuniks võõbatud ajatu tool seal noore õunapuu all? Või samovarid muuseumi aknal?
Astun muuseumisse, kus ainuüksi ajatute esemete hõng vääriks paberile panemist. Ühel aknalaual on ridamisi klaasist pudeleid ja purke. Päike pressib läbi kollastes toonides klaasi, sulatades ja moonutades esemete piirjooni. See on just see, mida tahaks püüda! Süsi määrib mõnusalt käsi ja on samas üsna kiire töövahend, jooned jäävad julged ja jõulised, ühel hetkel avastan, et isegi liiga. Pole kerge seda valgusemängu paberile saada.
Tahaks teha ilusa pildi, kuulen kedagi selja taga õhkamas. Enne tuleb teha paar koledat, siis sünnib ilus, vastab teine, teadjam. Päeva teine pool veedetakse samade objektide ees, ainult et nüüd on töövahendiks akvarellid. Mõni teab kohe, mida ja kuidas teha, ja töötab tükk aega vaikides oma pildi kallal. Teine ei saa ega saa järje peale, kõnnib ringi, räägib kaaslastega. Tõmbab mõne korra pintsliga paberile, vaatab, peab nõu iseenda ja juhendajatega ning üritab siis taas.

Teise päeva hommikul tõstab juhendaja igaühe ette valge supitaldriku. On taldriku maalimise aeg! Tavatu «lõuend» annab mõttele uue hoo: maasikad, kalad, triibud, taimed, sidrunilõigud ilmuvad valgele taustale kui nõiaväel. Tiidsasti kasvab maalitud taldrikute rivi pingil, kuhu need kuivama sätitakse. Peaaegu kõik maalijad on omadega valmis saanud. Peale ühe. Ta on sügavalt kummargil oma töö kohal ja üritab ettetõmmatud piirjoonte sisse sobitada õigeid värve. Ikka pole see! «Ma tahaksin vaba käega, niisama, hoogsalt midagi teha,» kurdab ta. Et rahulolu tehtust ei teki ega teki, kraabib kunstisõber järgmisel hetkel otsusekindlalt kogu tunni-kahe jooksul tehtud töö taldrikult maha. Haarab siis pintsli külge kord üht, kord teist külma tooni, tõmbab sellega, keerutab taldrikut põlvedel – ja mõne minutiga sünnib see, mis paneb tegijal silmad särama.

Et taldrikuid rohkem ei ole, otsitakse tärganud loomingutahtele uut rakendust.

Akna taga asjatav puutöömees annab mulle oma varudest lahkelt paar vana lauajuppi. Katan puutüki värvilaikudega, kaunis puusüü ja oksakohad joonistuvad sel moel veel enam välja. Aeg on suurem kunstnik kui meie, surelikud. Selles saame veenduda ka siis, kui püüame soojas pärastlõunapäikeses silmi kissitades paberile jäädvustada Käsmu omapäraste proportsioonidega kabelit või surnuaia väravaid. Need on kohati kattunud samblikega, kohati aga on aeg pragundanud neisse valkjad jooned, otsekui püüdes jäljendada kallist marmorit.

Mis küll ajab rähnipoja puu otsa või mis sunnib asjalikke täiskasvanud inimesi tulema sel moel värvidega mängima? Eriti kui kooli ajal joonistamistundi lausa kardeti, nagu üks asjaosaline muigelsui meenutab. Sel juhul on ju maalilaager talle sama hea kui lõvipuuri astumine? Rõõmsasilmne naine räägib, et tahab oma hirmust joonistamise ees üle saada, sellepärast tuligi. Teine, tööelus pearaamatupidaja, tunnistab, et käis kunagi isegi Tartu kunstikooli kaugõppekursustel, aga kui kolm last hakkasid üha sagedamini natüürmordi valmimise ajal põllepaelast sikutama, katkesid õpingud. Põhjusi, miks maalilaagrisse tullakse, on erinevaid, aga mõned osalevad seal juba kolmandat-neljandat korda ja peavad seda üheks paremaks puhkuseks.

Kui üks töösse süvenenud ilmega naine fotograafi objektiivi ette jääb, mainib ta murelikult, et keegi tema tuttavatest ei teagi, et ta vabal ajal kunstiga tegeleb, aga nüüd, kui pilt avaldatakse, tuleb asi avalikuks. Otsekui oleks armastus omalaadse eneseväljendusvormi vastu midagi keelatut...

Tekst: Katri Soe / Äripäev Dilemma/ 13.09.2006
Fotod: Maris Ojasuu

Maalimisega tuleb toime igaüks. Vaja on ainult aega, tahtmist, kannatlikkust ja keskendumisvõimet. Tulemuseks on värvilisem maailmapilt ja rahulolu iseendaga.

Kaks last, viis kunstihuvilist daami ja kunstnik Einar Vene oma perega on end sisse seadnud Saaremaal Orissaares Püharisti puhkekeskuses. Majad, kus ööbitakse, asuvad otse mere ääres, idüllilises lahesopis vaatega sadamale. Dilemma saabumisel valitseb Püharistil harras vaikus. Vaikus ja rahu on koguni nii tugevad, et tekib sürrealistlik küsimus, kas maalilaagrit palja silmaga ei näegi. Kohalikud kokad selgitavad siiski pärast pisukest arupärimist, et maalilaager, jah, asub siin küll, aga kunstnikud on juba kusagil maalimas. Sätime end niisiis fotograaf Marisega kaldapealsele kõrbenud rohule ootele. Ei merel ega maal toimu vähimatki liikumist. Äsja närvilisest Tallinnast saabunule mõjub vaikus kuidagi ärritavalt. Fotograaf niheleb rahutult. Tahaks minagi justkui tegutseda, kuhugi joosta, ühesõnaga tööd teha. Äkitselt seisab meie selja taga puuvillast kübaraga vanem naine, käes maalitud pilt ja küsib reipalt, kas siin ujuda saab. Selge pilt, maalilaager on ise meie juurde tulnud. Hommikune sessioon sadamasillal on lõppenud, järgneb lõunasöök. Kunsti tühja kõhuga ei tee, lõunasöögiks on rammus kartulivorm.
Kümmekond minutit pärast sööki stardivad suvised kunstnikud Einar Venega eesotsas Koguva suunas.
Teibiga papist aluse külge kinnitatud joonistuspaber kaenla all, ühes käes pliiats, kustutuskumm, kaks eri jämedusega pintslit ja värvid, teises tops ja veepudel, sammun Koguva muuseumi majade vahel ja otsin maalimisobjekti. Einar Vene ütleb, et see võiks olla midagi rahvuslikku ja romantilist. Mis täpselt, jääb igaühe enda otsustada. Vene soovitab enda sisse vaadata ja tunnetada, mis ümbruskonnast kõige hingelähedasem tundub. Kuna ma pole keskkooliajast saadik joonistanud - ja ega toonagi just erilise kunstiandega hiilanud - oletan, et kõige lihtsam on maalida ehk paati.

Peamine on veendumus, et saad hakkama, ja selge visioon kujutatavast objektist. Nii lihtne see ongi.
Valida on koguni kahe kiviaia peale vinnatud vana sõiduriista vahel. Kohe selgub aga, et paat pole lihtsalt paat ega kiviaed lihtsalt kiviaed. Kunstnik Vene selgitab, et oluline on see, mis nurga alt neid vaadata. Üks paat on täpselt vastu päikest, mis teeb ta mustaks ja sulatab taustal olevate puudega kokku. Kiita pole ka kompositsioon - paat ja kiviaed on täpselt samal tasapinnal, võrdse laiusega. Teine paat on juba huvitavam - poolenisti varjus, kiviaia peal natuke viltu, nina mereni viiva teeraja poole pööratud. Kui läheneda vasakult, paistavad paadi tagant kaks vana Moskvitšit. Kui aga sättida end istuma paremale poole, pole autosid näha, küll aga tee ja aiavärav. Seega, olenevalt sellest, kust poolt vaadata, saab siit vähemalt kaks täiesti erinevat pilti. Objekt välja valitud - mis edasi?
Kõige aluseks on selgus milleski ja sisemine veendumus. Juhendaja on kadunud teisi laagrilisi õpetama, uurin paati, kiviaeda, maja, teed ja aiaväravat ning mõtlen nõutult, kuidas see kõik nüüd paberile sokutada. Midagi on kooliajast meeles ka - pliiats tuleb silmade kõrgusele välja sirutada ja objektide proportsioonid sõrmega ära mõõta. Mõõtmine näitab, et paat, kiviaed ja tee korraga pildile ei mahu. Kui on paat, pole teed, ja vastupidi. Õnneks on mu kõrval jälle Einar Vene, kes takseerib vilunud pilguga aeda, teed ja paati ning leiab, et kompositsioon on päris hea. Et on olemas "romantiline vari", pilti lisavad "pinget" kaugusse looklev tee ja paat. Et nüüd pole muud midagi, kui vea aga pliiatsiga objektide piirjooned paberile ja hakka maalima. Peamine on veendumus, et saad hakkama, ja selge visioon kujutatavast objektist. Nii lihtne see ongi?!?

Põrnitsen kiviaeda ja paati, siis jälle paberit ning nii vähemalt kakskümmend korda järjest. Vene läheb edasi, Maris õpetab kõrvalt, et "sa ära mõtle nii palju, lihtsalt tee." Mõtlemist, nagu selgub, on aga väga raske ära lõpetada. Kuigi aju töötab täistuuridel, suurt abi sellest kunsti seisukohalt ei ole. Lõpuks otsustan, et tulgu, mis tuleb, ja tõmban esimesed jooned paberile. Õnneks on olemas ka kustutuskumm, nii et pärast mõningaid pingutusi õnnestubki paberile ära mahutada nii paat, aed, maja kui ka tee. Aju näib olevat selleks hetkeks mõtlemisest loobunud, sest paati, aeda ja teed puudutavad mõtted on kahe tunni jooksul otsa saanud. Koos mõtete peatumisega on huvitaval kombel seisma jäänud ka aeg. Fotograaf on kiviaia najale magama jäänud.
Ratsionaalse ja intuitiivse tasakaal. "Nüüd," ütleb Einar Vene, "tuleks vaadata, mis värvi on paat, mis värvi on vari ja mis värvi on kiviaed." No loomulikult hallid, oleks möödamineva turisti unise pilgu vastus. Aga ei, vari on sinine, paadis on pruuni, punast ja süsimusta, kivides violetti ja kõrbenud murus tumerohelist segamini ookriga. "Alguses," ütleb Vene autoriteetselt, "peaksime üritama peegeldada reaalsust võimalikult täpselt. Aga samas mitte liiga täpselt. Kui näed, et pilt hakkab elama, lase sel minna ja ära sealjuures väga palju mõtle. Kõigepealt tuleb üles leida tumedamad kohad. Siis heledamad. Natuke siit, natuke sealt. Et pilt oleks tasakaalus."

Joon, mille sa paberile tõmbad, peab olema veenev, ütles Vene. Hingan sisse-välja, põrnitsen kiviaeda ja paati, mis nüüd juba kümnetes eri värvides vastu vaatavad. Nähtut paberile panna tundub olevat aga võimatu. Seisan vapralt vastu tundele, et ma tegelikult ei oska ju maalida, ning tõmban otsustavalt esimese joone. Paat hakkab kuju võtma. Aga kuidas joonistada kive? Kenade sammaldunud kivimürakate asemel on minul paberil ebamääraste piirjoontega laigud. Einar Vene õpetab kõrvalt, et "katsu kõigepealt korralikult välja joonistada kas või ükski kivi." Mõningase katsetamise peale õnnestub segada kokku kõrbenud muru värv. Ja tekitada selle sisse mõned rohelised laigud. Tee tuleb liiga tume ja maja igavalt pruun. Olen meeleheitel. Einar Vene aga ütleb jällegi, et päris tore pilt on, natuke veel varju tumedamaks ja juba ongi meeleolu käes. Kui tema juba nii arvab - algaja kunstnik vajab tunnustust nagu kõrbes rändaja vett. Iga piisk on kosutav.
Neli tundi on märkamatult möödas. Tõusen higise ja kurnatuna Koguva kiviaialt teadmisega, et maalimine vajab keskmisest suuremat kannatlikkust. Tavaolukorras poleks ma ilmselt iialgi ühte kiviaeda ja paati nii pikalt vaadanud. Minu meeleheitliku ponnistuse tulemuseks on natuke niru pilt Koguva kiviaial lebavast paadist. Enesetunnet tõstab aga arusaamine, et pildil on reaalse elu objektid kujutatud just sellistena, nagu mina neid nägin. Lisaks teadmisele iseenda unikaalsusest ja sellest, kui värviline meid ümbritsev maailm on, jõuab kohale ka kunsti sügavam olemus.

Endaga on rahul ka kõik ülejäänud maalilaagris osalejad. Erinevalt Dilemmast, kes piirdus ühe maalisessiooniga, olid Marje Böning, Elle Mettis ja Gerli Otsa maalilaagris viis päeva. Nad nägid ja joonistasid erinevaid paiku, kokku tegi igaüks valmis kümmekond tööd. Maaliti lähedalasuvat kirikut ja linnust, prooviti klaasi- ja portselanimaali. Laagri lõpetas abstraktne töö, kus tuli maalida ühte mälusopist esilekerkivat sündmust. Gerli ja Marje, kes polnud viimased viisteist aastat pintslit kätte võtnud, olid kokkuvõttes rõõmsad, et maalimisega üldse toime tulid. Gerli kogemus on, et merd, puid, varje ja kadakaid on üllatavalt raske maalida. Marje jällegi oli mustas masenduses pärast katset maalida pilliroogu. Seevastu kivid tulid tal lõpuks juba päris hästi välja ning kõik maalilaagri tööd kavatseb ta panna kodus üles sauna seintele. Elle, kes varemgi maalimisega tegelenud, oli rõõmus, et tal nüüd pensionil olles on aega oma lemmikharrastusega tegeleda, loodust ja värve nautida. Maalilaagri kinkis tütar talle sünnipäevaks. Nii mitmedki laagrilised tahaks järgmiselgi suvel maalilaagrisse minna.

Maalilaagrite taga on ajakirja Kultuur ja Elu peatoimetaja Tea Kurvits, kes on suviseid vabas looduses peetavaid maalilaagreid korraldanud kuus aastat. Idee, nagu ta ise ütleb, kasvas välja enda vajadusest - Teale meeldib aeg-ajalt maalida. Tuleb teha seda, mis endale meeldib, siis asi edeneb. Tõsi, maalilaagrite korraldamine tähendab nüüd seda, et endal tal enam aega maalida suurt ei jäägi. Küll on aga palju rõõmu nendest, kes maalilaagrisse ikka ja jälle tagasi tulevad. Peale emade ja laste võiks maalilaagrisse tulla aga ka näiteks isad. Tea Kurvits oletab, et ilmselt kannatavad mehed naistest rohkem valehäbi all teha üks vale pintslitõmme.
Einar Vene: "Maalida võib igaüks, ka päris algaja võib tulla maalilaagrisse, kuna juhendamine toimubki vastavalt iga inimese tasemele. Eks jah, algajate puhul on maalides esialgu palju naivismi. Aga sellest pole midagi, ajapikku läheb asi paremaks. Mingeid reegleid ju maalimise puhul ei ole, põhiline on see, et pilt oleks hea, et ta end õigustaks ja vaatajat veenaks. Ratsionalism tuleks kaugele ära visata, ja seda mitte ainult kunstis. Kunstis, nagu äriski, müüb see, mis on tõeliselt hea. Ja see peab olema kombinatsioon ratsionaalsest ja intuitiivsest. "
Marje Böning: "Õppisin uuesti loodust nägema. Tuletasin meelde, et on värvid ja varjundid, see oli rutiini täiesti ära kadunud. Samuti oli tegemist väga hea puhkusega, igasugusest kärast eemal olek andis energiat. Kui ei ole telerit ja muid segajaid, on aega ka iseenda sisse vaadata."

Elle Mettis: "Mulle meeldib see, mis kohe välja tuleb. See vaba käe joon, mis annab pildile olemuse. See on asi, mida tahan enda juures arendada, vabamat kätt, et ma ei sulguks mingi asja nikerdamisse. Pilt tuleks teha mõne pintslitõmbega, aga see on juba kunst."

Gerli Otsa: "Tuletasin enda jaoks meelde, et kujutav kunst on olemas. Plaanin soetada endale kunstiajaloo raamatu, et vaadata, mida on läbi aegade tehtud. Nüüd, kus mul on kogemus, kui raske on midagi paberile panna, on seda huvitavam vaadata, mida suured kunstnikud on teinud. Ise joonistama ilmselt ikkagi ei hakka, aga vaatan nüüd kunsti hoopis teise pilguga."

Sammhaaval kunsti poole

Inna Grünfeldt/ Virumaa Teataja/ 25.august 2001

Akvarell - vesivärvitehnika, kus värvid kantakse paberile või siidile lüümete kihtidena või sulatatakse märjalt üksteisesse.

Klaasimaal -
klaasile klaasivärviga, lüstriga või kullaga tehtud maaling. Olulisim klaasimaaliala on vitraaz.

Väike seltskond Käsmu merd, maastikku ja meeleolusid akvarelli, klaasi- ja portselanimaalile püüdvaid kunstirobinsone viis viie päeva jooksul ellu peidetud unistusi.

"Ükskord peab tegema seda, mida oled tahtnud," sõnastas Viive Suvi, üks kümnest Käsmus loomingulist tarkust koguvast kunstijüngrist, ametilt panga osakonnajuhataja, põhjuse, miks nii kümneaastane koolipoiss kui ka pensionäriproua teevad kõrvuti õhinal peaaegu kaheteistkümnetunniseid tööpäevi.

"Olen ammu tahtnud akvarelli maalida, aga polnud oskust ega ettevõtlikkust," rääkis Suvi. Pärast kunstiklassi proovis ta portselanimaali, aga see polnud see. Akvarell jäi unistuseks, kuni ta otsustas maalilaagrisse tulla ja asjaga algust teha.

Flirt kunstiga nõuab avanemisjulgust

Varem lilleseadekunsti õppinud koduperenaine Siiri Sooaru oli kaasa võtnud kunstilembusest nakatunud 10-aastase poja Alaini. Hinges kripeldav kunstipisik tõi laagrisse pensionil käsitöö ja kodunduse õpetaja Aino Veenre ning vabakutselise Mona Mägi. "Siin on koht neile, kel näpud sügelevad, aga ei oska," arvas Suvi.

Vabakutseline kunstnik Reet Ohna, kelle käe all omandati töö käigus teadmisi kompositsioonist, varjust, valgusest ja muudest kunstitegemise alustest, arvas, et kümme inimest on paras mobiilne rühm jõudmaks kõikidega tegelda. "Nii arenevad nad kiiremini," kinnitas kunstiõpetaja ja 15-aastase täienduskoolitaja kogemusega Reet Ohna.
Väikses grupis jõuab juhendaja igale appihüüdjale nõu andma ning saab jaole, enne kui akvarellitöö muutub vilumatu pintsli all poriseks.
Kursuslased alustasid lehtedest guassikompositsioonidega, kujutasid kive söe ja sangviiniga. Iga päev valmis üks joonistus ja üks akvarell ning õhtuti midagi tarbekunsti vallast klaasi- või portselanimaalina.

"Päev kaob tööd tehas, ei märkagi, kui kell juba pool kümme. Telekas ei tule üldse meelde," rääkis Aino Veenre ning kiitis õpetaja tarka ja tasast, õpilasi innustavat suunamist, mis aitas üle esimesest ei-oska-hirmust.
"Püüan ennast mitte peale suruda, et te isiksuseks jääksite," selgitas Reet Ohna. Tal pole ununenud kunstiinstituudi aegsed kurvad kogemused, kui iga õppejõud püüdis neid kujundada oma näo järgi.

Peamine on loomingurõõm

Kunstilaagris, kus eesmärgiks eneseteostus, ebaõnnestumise varianti pole. Julgus ja kompleksivabadus on põhilised, olid õpetaja ja kursuslased ühel meelel. Reet Ohna meenutas meest, kes joonistas julgesti, kuigi lapse tasemel - ja oli sel kombel vapustav naivist.

Kuigi maalilaagris käib lõviosa naisi - meeste ratsionaalsemale mõtteviisile on selline emotsionaalne avatus ilmselt raskesti vastuvõetav - on sinna sattunud huvitavad ja isikupärased maalijad.

10-aastases Alainiski on õpetaja ja kaaslaste sõnul tunda head mehelikku kunstnikukätt ning tõsist süvenemist. Noormehele endale meeldis kõige rohkem klaasitöö ning tema maalitud ämblik, kala, loss ja lill andsid tunnistust meisterlikkusest.

"Ime, kui palju on inimeses andeid, millest ta teadlik pole. Ja kui palju on kättevõtmise asi," imestas Aino Veenre. "Aaastad ei loe kunsti õppimisel midagi." Teda kui maalijast isa tütart oli ühel hetkel tabanud imestus: ma olen nii vana ja pole veel merd maalinud. Ning ta haaras pinstli.

Silm õpib nägema

"Kõige tähtsam on nägemise õpetus," arvas Mona Mägi. Et hakata nägema, kui palju värve on kas või kõige tavalisemal kivil. "Kursused teevad silmad lahti."

Kursuslased arvasid ka, et kunst ühendab inimesi. "Kõik nohistavad õnnelikult ja on rahul, et saavad teha, mida tahtsid," kinnitas Viive Suvi.
Lisaks said pealinnast pärit kunstijüngrid nautida vahetunniaegseid mustikakorjamisi ja seenelkäike.
Kas 1200 krooni viie päeva õpetuse, materjalide ja majutuse eest on vähe või palju, olevat suhteline. Aga tasuvat end igati ära. Hingeliselt.

Laagri korraldaja, ajakirja Kultuur ja Elu vastutav väljaandja Tea Kurvits tuli mõttele ühendada puhkus maalivõtete õppimise või täiendamise ja meeldetuletamisega, lähtudes ühelt poolt maalihuvist, teisalt murest, et eneseharimisvõimalus kadus koos Õpetajate Täiendusinstituudiga.

"Laagrit inimesed ei pelga, pole sõna "kool", mis eemale ehmataks. Seal saab luua ja oskusi meelde tuletada vabades tingimustes," rääkis Tea Kurvits, kes kolmandaks laagripäevaks polnud ise veel jõudnud rannarahusse kätt harjutama.